Post by piuksu on May 7, 2007 17:52:38 GMT
Peategelane - Piia.
Kõrvalosas - Maria, Kati, Merit, Mariann.
Ma ei saa aru miks kõik mind torgivad, räägivad, segavad. Kas nad ei mõisa ,et ma olen teismeline kes tõesti, tõesti ei saa kui temaga räägitaks. Miks kõik arvavad ,et kui ma olen endassetõmbunud on mul väga madal enesehinnang või liiga kõrge. Asi on selles ,et ma elasin 15 aastat õnneliku elu aga kui ma pidin kolima Eestisse siis läks kõik halvasti. Pidin hüvasti jätma oma kallite sõpradega ja tulema siia Eestisse kus olin käinud ainult kaks korda oma elus. Ma elasin Saksamaal mu ema on sakslane ja isa eestlane. Kui mu isa kaotas oma töökoha otsustas ta tulla Eestisse. Arvatavasti sellepärast olengi ma selline tõre aga lihtsalt see on nii valus kuulda oma saksamaa sõpradelt kui lahe neil ikka on igatahes siin ma siis olen kirjutan kulunud kaustikusse mis mu ema andis juba neli kuud tagasi „Piia oled sa ikka terve, ma mõtlen vaimset tervist.” Ta ulatas mulle kaustiku laupeale ja loomulikult ei kavatsenud ma seda lahti teha ja midagi kirjutada sinna, nüüd aga tundub see täitsa tore mõtte. Miks mitte kirjutada siia kaustikusse?
Piia sulges päeviku ja pani selle oma alt sahtlisse, ta suundus kööki võttis sealt ühe suure oranþi värvi apelsini ja jooksis tagasi oma tuppa ja võttis kaustiku sahtlist välja.
Muide on mu pere pealtnähtav väga tavaline, ema töötab raamatupidajana kuigi ta eesti keel on kehv saab ta ilusti hakkama, mu isa sai tööd kuskil firmas ma pole eriti aru saanud mida ta peab tegema aga väga tähtis töö see ei ole, see eest saab ta kõvasti palka, seda ta mulle igatahes rääkis ükskord elutoas kui ma proovisin vaadata rannavalvet see aga ei õnnestunud kuna ta alatasa rääkis oma uuest põnevast tööst, eks ma siis proovisin olla hea laps ja ta ära kuulata. Vahest räägib mu ema ka oma tööst, kuid kõige rohkem räägib ta armastusest kuidas nad ikka mu isaga kokku said ja kui tore see oli. Armastus? Seda ei ole olemas, tõesti mis mõttes armastus sa ei saa inimest igavesti armastada kunagi tuleb lõpp ka, ei ma ei usu ,et armastus on olemas, võib – olla saksamaal uskusin aga praegu, mitte mingil juhul.
Minu välimus? Peaksin ka sellest rääkima, olen pikkade blondide juustega, siniste silmadega keskmise pikkusega tüdruk, oma välimuse olen saanud oma emalt kes on praegu 38 – aastane, kuid näeb välja 20 – aastane. Võib-olla see on see ,et ta sööb väga tervislikult sellepärast pean ka mina sööma tervislikult. Kui mu ema näeks ,et ma sööks hamburgerit, tõesti ma ei taha teada mida ta teeks või siis räägiks. Mul on ka vend 18 – aastane lõpetab see aasta SAKSAMAAL kooli, arvatavasti ta jääbki saksamaale kuna ta on juba täiskasvanud. Ma ei saa aru miks mina ei saanud kooli ära lõpetada ja teha mida ma tahan aga ei ma ei ole 18 – aastane olen 16 ja kui vanemad ütlevad „EI” siis ei, kahjuks. Nüüd on lood veel nii ,et arvatavasti ei saa ma suvel saksamaale ka kuna mul pole raha ja kui ma isa käest küsiks vastaks ta. „Ja mis sul sinna, jää ikka eetsisse, otsi endale sõbrad ka.” Mitte just päris nii aga vihjaks sellele kindlasti ,et mul ei ole Eestis ühtegi sõpra, appi ma ei tahagi endale sõpru Eestisse siis oleks valutum minna 18 – aastaselt Saksamaale tagasi.
Kõrvalosas - Maria, Kati, Merit, Mariann.
Ma ei saa aru miks kõik mind torgivad, räägivad, segavad. Kas nad ei mõisa ,et ma olen teismeline kes tõesti, tõesti ei saa kui temaga räägitaks. Miks kõik arvavad ,et kui ma olen endassetõmbunud on mul väga madal enesehinnang või liiga kõrge. Asi on selles ,et ma elasin 15 aastat õnneliku elu aga kui ma pidin kolima Eestisse siis läks kõik halvasti. Pidin hüvasti jätma oma kallite sõpradega ja tulema siia Eestisse kus olin käinud ainult kaks korda oma elus. Ma elasin Saksamaal mu ema on sakslane ja isa eestlane. Kui mu isa kaotas oma töökoha otsustas ta tulla Eestisse. Arvatavasti sellepärast olengi ma selline tõre aga lihtsalt see on nii valus kuulda oma saksamaa sõpradelt kui lahe neil ikka on igatahes siin ma siis olen kirjutan kulunud kaustikusse mis mu ema andis juba neli kuud tagasi „Piia oled sa ikka terve, ma mõtlen vaimset tervist.” Ta ulatas mulle kaustiku laupeale ja loomulikult ei kavatsenud ma seda lahti teha ja midagi kirjutada sinna, nüüd aga tundub see täitsa tore mõtte. Miks mitte kirjutada siia kaustikusse?
Piia sulges päeviku ja pani selle oma alt sahtlisse, ta suundus kööki võttis sealt ühe suure oranþi värvi apelsini ja jooksis tagasi oma tuppa ja võttis kaustiku sahtlist välja.
Muide on mu pere pealtnähtav väga tavaline, ema töötab raamatupidajana kuigi ta eesti keel on kehv saab ta ilusti hakkama, mu isa sai tööd kuskil firmas ma pole eriti aru saanud mida ta peab tegema aga väga tähtis töö see ei ole, see eest saab ta kõvasti palka, seda ta mulle igatahes rääkis ükskord elutoas kui ma proovisin vaadata rannavalvet see aga ei õnnestunud kuna ta alatasa rääkis oma uuest põnevast tööst, eks ma siis proovisin olla hea laps ja ta ära kuulata. Vahest räägib mu ema ka oma tööst, kuid kõige rohkem räägib ta armastusest kuidas nad ikka mu isaga kokku said ja kui tore see oli. Armastus? Seda ei ole olemas, tõesti mis mõttes armastus sa ei saa inimest igavesti armastada kunagi tuleb lõpp ka, ei ma ei usu ,et armastus on olemas, võib – olla saksamaal uskusin aga praegu, mitte mingil juhul.
Minu välimus? Peaksin ka sellest rääkima, olen pikkade blondide juustega, siniste silmadega keskmise pikkusega tüdruk, oma välimuse olen saanud oma emalt kes on praegu 38 – aastane, kuid näeb välja 20 – aastane. Võib-olla see on see ,et ta sööb väga tervislikult sellepärast pean ka mina sööma tervislikult. Kui mu ema näeks ,et ma sööks hamburgerit, tõesti ma ei taha teada mida ta teeks või siis räägiks. Mul on ka vend 18 – aastane lõpetab see aasta SAKSAMAAL kooli, arvatavasti ta jääbki saksamaale kuna ta on juba täiskasvanud. Ma ei saa aru miks mina ei saanud kooli ära lõpetada ja teha mida ma tahan aga ei ma ei ole 18 – aastane olen 16 ja kui vanemad ütlevad „EI” siis ei, kahjuks. Nüüd on lood veel nii ,et arvatavasti ei saa ma suvel saksamaale ka kuna mul pole raha ja kui ma isa käest küsiks vastaks ta. „Ja mis sul sinna, jää ikka eetsisse, otsi endale sõbrad ka.” Mitte just päris nii aga vihjaks sellele kindlasti ,et mul ei ole Eestis ühtegi sõpra, appi ma ei tahagi endale sõpru Eestisse siis oleks valutum minna 18 – aastaselt Saksamaale tagasi.