Post by brittany on May 19, 2007 9:58:32 GMT
Vot, täna hommikul ärkasin kell 7:00.
Polnud küll koolipäev, kui und ei olnud. Läksin vetsu ja vaatasin, et vanemaid ei ole kodus, mulle oli pandud lauale raha ja nad olid läinud Lätti. Kuid läksin voodisse tagasi ja magasin nii umbes 2 tundi veel, siis ärgates koperdasin kellegi susside otsa. Sellest saigi algus. Nende peale oli kirjutatud Tere ja teisele Mariann! Kokku tuleb "Tere Mariann!" Ma mõtlesin, et misasi see küll nüüd on. Siis läksin internetti ja olin seal natukene, kuid kuulsin, et keegi laulab akna all :"Tere Mariann! Tere Mariann!" Vaatasin ruttu aknast välja ja nägin seal ühte naabrit, kes oli täiesti täis joonud end. Siis ta karjus mulle:"Tere Mariann!Kas said sussid kätte?" Ma ei vastanud midagi, võtsin sussid ja viskasin need aknast alla. Siis helises mul telefon, telefon näitas, et helistas salastatud number. Uudishimu oli ikkagi nii suur, et võtsin ta siis lõpuks vastu.:" Jah." Ja siis tuli välja, et keegi tahab muga kangesti kokku saada, kuid ta ei öelnud kes ta on. Siis ma üritasin oma uudishimu lõpetada ja taga mitte kokku saada, sest kes teab, kes see inimene olla võib. Mõtlesin, et helistan emmele, ning seda ma ka tegin. Telefon kutsus hästi kaua ja kui emme lõpuks vastu võttis, siis ma küsisin:"Miks te mind kaasa ei võtnud?" ning siis ta ütles, et ei tahtnud mind üles ajada. Ta pidi tulema alles esmaspäeval, mis ma siis niikaua tegema pidin? Need sussid alt üles tooma? Eiei, mine tea, kes see joodik on, pärast annab tappa veel. Siis tegin natukene süüa ja helises uksekell. Ma ei saanud kohe ust avama minna ja see inimene kohe kangesti vajutas uksekella peale ning isegi lingile, siis mul läks süda täis, avasin ukse ja hakkasin karjuma, ilma, et oleksin vaadanud, kellega ma räägin. See oli Siiiim! Ta tahtis mind kangesti lõbustada, ta ütles, et see oli tema, kes mulle helistas, hea arg mees ta on, kuid ma ütlesin, et me saaksime tunni pärast lossimüüride juures kokku, sest pean natukene sööma janii. Ta oli nõus. Hakkasin kähku toimetama, pesin end, sõin ja kõike. Aega oli mingi 5 minutit ja ma läksin. Sulgesin ukse, hakkasin müüride juurde kõndima ja juba kaugelt nägin Siimu ilusaid tumepruune juukseid. Me läksime algatuseks parki jalutama, siis helistas mulle Hellu, kes tavaliselt kunagi ei tea, kas ta saab õue, kuid nüüd järsku teadis. Ta kutsus mind õue, ma ütlesin, et ma olen juba, siis ta küsis, et kellega, siis ma ütlesin, et Siimuga, siis ta oli mu üle nii uhke ja siis ütlesin, et ma ei saa rohkem rääkida. Siimuga me rääkisime kõik maailmaasjad läbi, temaga oli seda niiitore teha ja kõik head asjad tegi ta ka naljakaks. Lõpuks ta ütles, et kas ma koolidiskole ei tahaks tulla. Loomulikult olin ma nõus. Pole mul viitsimist netis istuda ja telkut vahtida, kui emme ei taha mind üles ajada ja Lätti kutsuda. Tavai, pidime saama õhtul, kell 7 kokku.
.. Mis saab edasi ?
Seda saate teada järgnevas osas .
Polnud küll koolipäev, kui und ei olnud. Läksin vetsu ja vaatasin, et vanemaid ei ole kodus, mulle oli pandud lauale raha ja nad olid läinud Lätti. Kuid läksin voodisse tagasi ja magasin nii umbes 2 tundi veel, siis ärgates koperdasin kellegi susside otsa. Sellest saigi algus. Nende peale oli kirjutatud Tere ja teisele Mariann! Kokku tuleb "Tere Mariann!" Ma mõtlesin, et misasi see küll nüüd on. Siis läksin internetti ja olin seal natukene, kuid kuulsin, et keegi laulab akna all :"Tere Mariann! Tere Mariann!" Vaatasin ruttu aknast välja ja nägin seal ühte naabrit, kes oli täiesti täis joonud end. Siis ta karjus mulle:"Tere Mariann!Kas said sussid kätte?" Ma ei vastanud midagi, võtsin sussid ja viskasin need aknast alla. Siis helises mul telefon, telefon näitas, et helistas salastatud number. Uudishimu oli ikkagi nii suur, et võtsin ta siis lõpuks vastu.:" Jah." Ja siis tuli välja, et keegi tahab muga kangesti kokku saada, kuid ta ei öelnud kes ta on. Siis ma üritasin oma uudishimu lõpetada ja taga mitte kokku saada, sest kes teab, kes see inimene olla võib. Mõtlesin, et helistan emmele, ning seda ma ka tegin. Telefon kutsus hästi kaua ja kui emme lõpuks vastu võttis, siis ma küsisin:"Miks te mind kaasa ei võtnud?" ning siis ta ütles, et ei tahtnud mind üles ajada. Ta pidi tulema alles esmaspäeval, mis ma siis niikaua tegema pidin? Need sussid alt üles tooma? Eiei, mine tea, kes see joodik on, pärast annab tappa veel. Siis tegin natukene süüa ja helises uksekell. Ma ei saanud kohe ust avama minna ja see inimene kohe kangesti vajutas uksekella peale ning isegi lingile, siis mul läks süda täis, avasin ukse ja hakkasin karjuma, ilma, et oleksin vaadanud, kellega ma räägin. See oli Siiiim! Ta tahtis mind kangesti lõbustada, ta ütles, et see oli tema, kes mulle helistas, hea arg mees ta on, kuid ma ütlesin, et me saaksime tunni pärast lossimüüride juures kokku, sest pean natukene sööma janii. Ta oli nõus. Hakkasin kähku toimetama, pesin end, sõin ja kõike. Aega oli mingi 5 minutit ja ma läksin. Sulgesin ukse, hakkasin müüride juurde kõndima ja juba kaugelt nägin Siimu ilusaid tumepruune juukseid. Me läksime algatuseks parki jalutama, siis helistas mulle Hellu, kes tavaliselt kunagi ei tea, kas ta saab õue, kuid nüüd järsku teadis. Ta kutsus mind õue, ma ütlesin, et ma olen juba, siis ta küsis, et kellega, siis ma ütlesin, et Siimuga, siis ta oli mu üle nii uhke ja siis ütlesin, et ma ei saa rohkem rääkida. Siimuga me rääkisime kõik maailmaasjad läbi, temaga oli seda niiitore teha ja kõik head asjad tegi ta ka naljakaks. Lõpuks ta ütles, et kas ma koolidiskole ei tahaks tulla. Loomulikult olin ma nõus. Pole mul viitsimist netis istuda ja telkut vahtida, kui emme ei taha mind üles ajada ja Lätti kutsuda. Tavai, pidime saama õhtul, kell 7 kokku.
.. Mis saab edasi ?
Seda saate teada järgnevas osas .
